Täiskasvanud õppija kui ennastjuhtiv õppija

Ennastjuhtivaks õppijaks ei sünnita, selleks arenetakse (Märja, Lõhmus, Jõgi 2003). Enesejuhitavuse puhul ei ole tegemist lõpp-punktiga, sest enesejuhitavusel ja inimese arengul ei ole piire. Kõikidel õppijatel on võimalus ennastjuhtivaks õppijaks areneda. Selles arenguprotsessis võib eristada järgmisi etappe ja üleminekupunkte (Taylor 1986) (Joonis 3) Esmalt kogeb õppija suurt erinevust ootuste ja tegelikkuse vahel, mis puudutavad ennastjuhtivat õppimist. Seda etappi nimetatakse ümberlükkamiseks, kuna õppija senised seisukohad õppimise osas lükatakse ümber. Eelnevast etapist aitab edasi hetk, mil õppija kogeb intensiivselt segadust, ebakindlust, ärevust. Tegemist on disorientatsiooniga. Õppija areneb edasi, kui ta suudab nimetada, mis tekitab tema jaoks enesejuhitud õppimisel probleeme. Tegemist on probleemi identifitseerimise etapiga. Seejärel saab üleminekupunktiks nn avastamine, kus hakatakse koostöiselt ja avatult lahendusi otsime ja avastama. Järgmises etapis tunnetavad õppijad vajadust omaette asjade üle järele mõelda ning kogetut mõtestada. See on mõtestamise etapp. Kaaslastega koostööst loobumine ning iseseisev tegutsemine võib tekitada hirmu. Mõtestamise tulemusel orienteerub õppija oma senises tegevuses ümber. Ümberorienteerumine tähendab uute kogemuste ja õppimisele uue lähenemise sünteesimist, mis seisneb iseenda kui õppimise juhtija teadvustamises. Eelnevat tahetakse jagada teistega ning läbitakse avastuste jagamise etapp.

Viimaks saavutatakse tasakaal ning tullakse enesejuhitud õppimisega toime (Taylor 1986). Õppijad, kes arenevad enesejuhitud õppijateks, läbivad eelnevalt kirjeldatud etappe erineva tempoga. Mõne etapi läbimine võib mööduda täiesti märkamatult, samas kui mõnes etapis viibitakse pikalt. Iga õppija areng ennastjuhtivaks õppijaks on erinev.


Joonis 3. Etapid ja üleminekupunktid ennastjuhtivaks õppijaks kujunemisel (Murulaid, Kirikal joonis Taylor`i 1986 järgi)

Kui ennastjuhtiv õppimine leiab aset organiseeritud õppegrupis, mõjutavad seda üsna palju õppejõud ja teised õpetamisse kaasatud inimesed. Õpetav osapool võib olla õppija ennastjuhtivaks kujunemisel nii toetajaks kui takistajaks. G. Grow (1991) on välja toonud 4 erinevat õppija ja õppejõu tüüpi lähtuvalt sellest, millisel määral on tegemist enesejuhitavuse toetamisega. (Joonis 4).

Joonis 4. Õppejõu ja õppija stiilid (Grow 1991)

Sõltuvate õppijate enesejuhitavus on madal ja nendele ei sobi enesejuhitud õppimine. Nad vajavad õppejõudu kui autoriteeti, kes annab selgeid ja konkreetseid juhiseid, mida, kuidas ja millal õppida. Huvitatud õppijad on kõrgelt motiveeritud ja täidavad ülesandeid huviga, nad on avatud kommunikatsioonile ja iseseisvale tööle, kuid neil puuduvad sageli vajalikud oskused õppimiseks, mis võib nende enesekindlust ja motivatsiooni vähendada. Seega on õppejõud taolise õppija puhul eelkõige motivaator, kes läbi õpioskuste arendamise loob õppijas sisemist motivatsiooni. Kaasatud õppijad on teatud mõttes enesejuhitud, sest nad suudavad iseseisvalt ilma välise kontrollita õpitegevusi teostada, olles samaaegselt kriitilised ja refleksiivsed. Õppejõud on nende jaoks toetaja, kes on osaline õpikogemuses, ja õppijad suhtuvad temasse kui võrdväärsesse. Enesejuhitud õppijad juhivad oma õppimist täielikult ise. Õppejõud ja organiseeritud õppimisvõimalused on tema jaoks vahendid eesmärgi saavutamiseks. Õppejõu roll on olla eelkõige konsultant, kes osutab aeg-ajalt spetsiifilistes küsimustes abi (Grow 1991). Õppija ja õppejõu koostöö on kõige edukam, kui mõlemad lähtuvad omavahel sobivatest stiilidest (joonisel kõige tumedamad tsoonid). Koostöö on häiritud ning konfliktne, kui üks neist eeldab teiselt märksa suuremat enesejuhitavust (joonisel kõige heledamad tsoonid).

.

Creative Commonsi litsents
Autori Tiia Murulaid, Heve Kirikal teos pealkirjaga Andragoogika on kaitstud litsentsiga Creative Commonsi Autorile viitamine + Mitteäriline eesmärk + Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti litsents.